Olde Hansa
hoone

Vanal turul asus keskajal kauplemiskoht, kus Tallinna rae otsusel tegutsesid võõramaised kaupmehed, mille ehitist mainitakse kirjalikult 15. sajandil, mis aga ilmselt oli veelgi vanem. Vanal turul oli eravalduses olev kiviait koos poodidega, millest osa hoonest aga kuulus Pühavaimu seegile. Kauplemiskohta on keskajal nimetatud ka Alumiseks turuks (1368 allikas forum inferior).

26. augustil 1654 varises hoone täielikult kokku ja aastatel 1655–1656 tehtud ulatusliku ümberehituse käigus (müürseppmeistrid Siffer Kock ja Paul Harra ning puusepp Jacob Wichman) püstitati varemetele uus kaubaladu, nn Pakkhoone, mille allkorrusel ja keldris asusid poed ja laod, ülakorrusel aga aidad importkaupade ladustamiseks ja müügiks. Kaubaladu oli ainuke koht, kus võõramaa kaupmeestel oli luba hoida oma kaupu ja mille hoidmise eest tuli maksta linnale suurt tolliraha, kuna juba 1346. aastast oli Tallinna linnal laokohaõigus, mis tähendas, et Tallinna sadamast ei saanud kaupu läbi vedada kohalike kaupmeeste vahendust kasutamata.

Pakkhoone on põhiplaan on trapetsikujuline, kolmekorruseline keldriga paekiviehitis, mille pööningule rajati veel mitu laokorrust. Hoone lõunapoolses osas oli igal korrusel üks suur ruum. Põhjapoolne osa jagunes kaheks väiksemaks ruumiks, korruseid ühendasid müürisisesed keerdtrepid.

19. sajandi lõpus hakati selle ajani muudatusteta püsinud pakkhoonet osade kaupa ameti-, kaupluse- ja eluruumideks välja üürima, 19. sajandi teisel veerandil püstitati esimese korruse ette kaubaputkad, ning aastatel 1894–1921 muudeti mitmeid ukse- ja aknaavasid, ehitati kaubaluugid akendeks ning tehti täiendavaid ümberkorraldusi siseruumides.